Enne kui hõbe sai puhtuse sümboliks ja kuld võimu märgiks, oli olemas vask.
Vask on üks esimesi metalle, mida inimene õppis töötlema. Juba üle 8000 aasta tagasi vormiti sellest tööriistu, rituaalesemeid ja ehteid. See ei olnud lihtsalt uus materjal – see oli murrang. Metall, mis aitas inimesel kiviajast välja astuda ja kujundada maailma ümber oma käe järgi.
Täna seostame luksust sageli väärismetallidega. Ometi on just vask see, millele suur osa meie metallikultuurist tegelikult toetub.
Vask – päikese metall.
Vana-Egiptuses seostati vaske päikesejumal Ra’ga. Päike oli elu allikas ning vask, oma sooja punaka tooniga, peegeldas seda elujõudu maa peal. Metall, mis sarnanes päikesele, kandis sümboolselt loomise ja elujõu tähendust.
Kuigi kuld sümboliseeris jumalikkust ja igavikku, oli vask see metall, mis võimaldas tsivilisatsioonil toimida.
Egiptuses ei olnud vasemaardlaid eriti palju. Suur osa vasest tuli Siinai poolsaarelt või kaugematelt aladelt. See tähendas, et vask ei olnud lihtsalt “odav”.
Varajastel perioodidel (enne kui pronks muutus laialdasemaks) oli vask väga oluline ressurss. Tehnoloogiliselt oli see isegi kriitilise tähtsusega – ilma vaseta ei olnud võimalik valmistada tööriistu, mis võimaldasid ehitada püramiide, templeid ja hauakambreid.
Arheoloogilised leiud näitavad, et vaske kasutati vee hoidmiseks ja puhastamiseks. Ka tänapäeva teadus kinnitab, et vasel on antibakteriaalsed omadused – see suudab hävitada teatud mikroorganisme oma pinnal. Sellest kasvas välja ka uskumus, et vask “puhastab” või tervendab kandjat.
Paljudes kultuurides kanti vasest käevõrusid ja amulette. Usuti, et metall, mis juhib hästi soojust ja elektrit, aitab tasakaalustada ka inimese sisemist energiat. Kas seda võtta sümboolselt või sõna-sõnalt, jääb igaühe otsustada. Kuid fakt on see, et vask ei olnud pelgalt dekoratiivne materjal – tal oli tähendus.
Vask ja pronks muinas-Eestis.
Kui tulla lähemale, meie enda maale, muutub lugu isiklikumaks.
Eesti aladel algas pronksiaeg umbes 1800 eKr. Pronks on vase ja tina sulam. See tähendab, et meie ehtekultuuri juured on otseselt seotud vasega.
Eestis ei ole looduslikke vase ega tina leiukohti. Metall jõudis siia kaubateede kaudu ja oli väärtuslik. See ei olnud igapäevane materjal – see oli hinnaline ja imporditud.
Muinas-Eesti ehted – sõled, kaelavõrud, spiraalkaunistused – olid enamasti pronksist. Hõbe muutus olulisemaks alles hiljem, eriti viikingiajal.
Seega võib öelda: meie ehtekultuur ei sündinud hõbedast, vaid vase sulamitest.
Pronks oli toonilt soe, vastupidav. Ta ei olnud külm ega steriilne. Ta elas koos kandjaga.
Vask ja messing – mis neil vahet on?
Sageli aetakse vask ja messing omavahel segi. Vask on puhas metall – punakas, pehme, hästi vormitav ja väga hea soojus- ning elektrijuht. Ta oksüdeerub ajas, muutudes esmalt tumedamaks ja seejärel rohekaks (patina). See muutumine on loomulik protsess.
Messing on vase ja tsingi sulam. Ta on värvuselt kollane, tugevam ja vastupidavam kui puhas vask.
Messing oksüdeerub, kuid on kaunis ehtematerjal, mille ilu peegeldub tema kuldsetel poleerpindadel. Messing on ehtekunstis hinnatud just oma töötlusomaduste ja värvi poolest, sest väliselt sarnaneb see kullale.
Kui hõbe peegeldab valgust kirkalt ja jahedalt, siis vask ja messing kannavad valgust ja soojust
Vask ei ole odavam versioon millestki. See on teistsugune esteetiline ja tunnetuslik valik.
Metall, mis muutub.
Tõsi on, et vask ja messing, samuti ka hõbe ei jää ajas muutumatuks. Nad reageerivad õhule, niiskusele ja puudutusele. Mõni näeb selles puudust. Mina näen selles elu.
Patina ei ole lagunemine. See on aja jälg pinnal.
Just see võime muutuda annab neile metallidele sügavama mõõtme. Nad ei ole staatilised. Nad elavad koos kandjaga, reageerivad keskkonnale, koguvad lugu. Ja võib-olla just seepärast on neid metalle läbi ajaloo kantud kehal – mitte ainult kaunistusena, vaid tähenduse kandjana.
Vask tänapäeval – strateegiline metall.
Tegelikult on vask ju ka täna maailma keskmes.
Elektrifitseerimine, taastuvenergia, tehnoloogia – kõik see sõltub vasest. Vase hind on viimastel aastatel tõusnud ning räägitakse isegi tulevikus võimalikust defitsiidist.
Metall, mis kunagi tõi inimese kiviajast välja, on jätkuvalt tehnoloogilise arengu keskmes.
Miks võiks kanda vaske ja messingit ?
Kui meie ehetekultuuri juured on vase sulamites, siis miks peaksime pidama ainult väärismetalli “päriseks”?
Vase ja messingi väärtus ei seisne nende harulduses, vaid nende ajaloos ja tähenduses.
Need metallid kannavad:
– päikese sümboolikat
– maa ja käsitöö ajalugu
– meie esivanemate- ja ehetekultuuri juuri
– muutumise ilu
Filigraan, mis on harjunud särama hõbedas, võib elada ka messingis. Ja mõnikord toob just see soojem toon esile hoopis teistsuguse valguse.
Vask on metall, mis mäletab.
Vask on olnud inimese kõrval tuhandeid aastaid. Ta on näinud tsivilisatsioonide tõusu ja langust.
Ta on olnud tööriist, relv, rituaalne ese või ehe. Ta on juhtinud soojust, voolu ja ajalugu.
Kui ma valin vase või messingi, ei vali ma lihtsalt teist värvi metalli.
Ma valin materjali, millel on mälu. Päikese ja Maa mälu. Meie kultuuri mälu.
Ehtekunstnik Heili Palm